pühendatud Hannale.
Tunded, tunded mis on unustusse jäänud ja sõbrad kes on ununenud. Miks järsult selline teema? Surfasin blogides ringi ja sattusin Hanna blogis postituse peale kus ta kirjutas minust. Kaks aastat tagasi, kui me olime parimad sõbrannad, me pooleldi sõltusime üksteisest, Me võisime rääkida kõige lambisematest asjadest terve igaviku ja veeta väljas unustamatuid öid. Lugedes, mis meil kõik ununenud on tõmbas silma ikka korraks niiskeks ära. Viimati nägin teda eelmine august, kui käisime Tartus. Peale seda - midagi. Suhtlemine on väheseks jäänud. Kuigi olen lubanud külla minna, aga pole aega leidnud :(. Kahju, et teed nõnda lahku on läinud. Leides telefonist pilte kus me oleme kuskil istunud ja lihtsalt lollitanud tuleb igatsus.
Mis mulle kohe meenub.
Kuidas me sinu sünnipäeval lihtsalt sundisime kõiki kasvõi vastutahtmist Borgoret ja dubsteppi kuulama. Meid absull ei kottinud kas neile meeldib või ei :D! Chatroulette's naljakad vestlused ameeriklastega, kui seletasime neile, et tulevik on must auk, kuna nett kadus pidevalt ära. Kuidas me otsisime ühel talvel surkast su kollast rahakotti lumest, endal käed jääs. Meie seiklused Tartus. Muidugi ei tasu unustada kuidas me võidu ta kasuvanaema tehtud oasalatit sõime ja peale seda kaklesime mu telefoni pärast, et kas ta saab Angry Birds'i mängida või ei, isegi kui meil oli kuhugi kiire, oli vaja tal seda ikka mängida. Vähemalt senikaua kuni mu telo aku jälle tühjaks sai. Kohe sellega meenud ka muidugi hommik, kui ärkasime Tallinnas su pisikeses voodis ja esimese asjana lükkasid sa mu tuimalt külmale parketile, endal paras moosivarga nägu peas. Mõnusad muhud ja asjad tulid. Kuidas ma Haapsalus rautejaamas pead vastu posti tagusin ja sa aina pildistasid ja naersid. Isegi Hardit sai ukselingiga rünnatud ja peale seda sina üritasid teha lohutada, et ma ta peale kurjaks sain. Me võisime peegli ees istuda tunde lihtsalt kuulates/pooleldi lauldes Borgoret nautida ja lihtsalt lollitada ja pilte teha. Tuli isegi meelde, kui ma tahtsin ta sünnipäeval palli mängida, aga kõik vaatasid mulle kurjalt otsa ja ma läksin ülesse kähku igaks juhuks ära, hiljem teisest toast Liisi ergutada oma SUUREPÄRASE viisiga. Haapsalu kaubakeskuse ees muidugi tuli unustamatu lause: Kuulege kiisud! mille peale meie lihtsalt naerdes kodu poole kõndisime. Ei tohi unustada ka meie PonyCat'e.
EMA TOO KIIVER MA HAKKAN JOOMA! - Hanna.
Nendest mälestustest võiks kirjutama jäädagi.
"Many people will walk in and out of your life, but only true friends will leave footprints in your heart."
- Eleanor Roosevelt
xoxo. meow
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar